Vahel igasugu kummalisi asju tuleb mõttesse.

Näiteks mõtlesin siia postitada midagi.

Võiks ju miskeid uudiseid ka rääkida?
Viimasest postitusest on mingi omajagu aega möödas.
Isaks sain - võib ühe näitena ära märkida.

Üldiselt paneb mõtlema, kuidas peas olevaid mõtteid, teooriaid ja analüüsi ja asju võimalikult mugavalt ja kiiresti paberile saaks.
Üldjuhul on ikka selline seis, et kui midagi kirjutama hakata, siis ei tule enam seda sama tunnet või asja, mis peas oli.
Samas praegu, kui juba asjaga algust on tehtud, on meeldiv olla. Võiks ju jätkata ja jätkata.

Mul on huvitav komme, iga teatud perioodi jooksul käia blogis läbi oma kõik postitused ja uurida missugune ma olen. Ma arvan, et selle aja jooksul mis on möödunud minu viimasest postitusest olen ma seda teinud umbes 2-3 korda. Ja täitsa huvitavaid asju leiab, mõni lausa selline mida peaks häbenema.
Aga ma ei häbene, miks ma peaks ennast häbenema?

Vahel lihtsalt on selline tunne, et kaotad ennast ära ja
siis jälle leiad,
mul on praegu selline tunne, juba pikemat aega.

Kõik pidi mingiks arenguks kuhugi kunagi vajalik olema, nii räägitakse.
Ja tegelikult ongi, peab ainult endasse süübima ja mõtlema, mõtlema, mõtlema.
Vahel võib tunnetada ka, aga tunnetega on see, et mina sinna sõna taha ei saa.
Tunded on sellised mitmedimensionaalsed moodustised, mis läbivad mind ja kuidas ma saangi seda sõnadega kirjeldada?
Oled sa rõõmus? Kurb?

Tunne "rõõmus" - eufooria? armastus?
Tunne "kurb" - väsimus? rusutus?

Tunnet peab ikka ise kogema.

Aga tule, tule tunneta mu tunnet?
Vat see on juba midagi teistsugust.
Aga kuidas ma tean, et ma just sinu tunnet tunnen?
Usalda.
Ja sa tunnedki.

Lihtsalt,
vahel igasugu kummalisi asju tuleb mõttesse.