Kurat sellega, mõtles ta ja istus lauas edasi. Kas tõesti ei osanud ta lahkuda lõpuks ja hiljem tagasi tulla või ehk piiluda eemalt, aga ei, ta ootas, aga mida? Tõesti mida, selle küsimuse oli ta isegi endale esitanud ja mitte korra, ega kaks vaid korduvalt, iga natukese aja tagant ta mõtles ja mõtles.
Jah, varem oli see puupüsti täis, kogu aeg oli ta tahtnud siia tulla, kord ei olnud vanust piisavalt, kord ei olnud laudu piisavalt, kus istuda ja oodata, oodata igavikku, mis iial ei saabu. Mart teadis hästi, tal ei olnud sihti, vaid oli ootus, mis kasvas ja kasvas tema sees. Nüüd juba mitmendaid aastaid järjest peale tööd siia jõudes ja endale 5 õlut korraga ette tellides, teadis ta juba, et ootus on ja jääb ja ta peab ootama, ehk tuleb see tema juurde ja hakkab ehk rääkimagi või kas see mida ta ootab on keegi või on miski? Ka seda Mart ei teadnud, ta teadis, et ta peab ootama ja jooma oma õlut.
Mart ei osanud isegi öelda miks ta kodus ei võinud oodata, ehk sellepärast, et kodus oli nii tühi, nii must, nii pime. Tema elu koosneski ainult tööl ja kõrtsis käimisest ja ta mitte ei tahtnud muud teha, sest ta teadis jällegi, et ootus ootab teda seal kõrtsis ja ootus ootab kuna Mart sinna läheb ja ootama hakkab.
Jälle mõeldes, Mart taipas, see on ehk siiski keegi keda ta ootab ja kui kord tema juurde sattus maheda häälne ning ilusate punaste huulte ja blondide juustega isik ja Marti kõnetas, tundis ta, et see ongi see, see ongi see mida ta oodanud oli, sest korraga kadus ootus tema seest ja ta tundis ennast hõljuvalt, aga see ootus, mis teda kõnetas saatis Mardi lihtsalt pikalt, et Mart tema rindu üksipäini oli jõllitanud, aga Mart ei hoolinud sellest, sest ta teadis, et ta ootab kedagi, ta teadis, et kunagi see ootus tuleb.
Mart tundis tüdimust, kõigest 45 aastat oli möödunud ja midagi ei juhtunud, ta ootas ikka veel, kuigi nüüd jõudis ta juba 10 õlu asemel 3 juua, jah rohkem ta ei jõudnud, sest oli ju see süda, mis kogu aeg jukerdas ning oli see rahakott, mis nii meeletult tühi oli, kuna pension oli ju väikene ja tööl ta enam käia ei jõudnud. Lõpuks ei osanud Mart enam midagi muud arvata, kui seda, et ta läks lihtsalt kõrtsi ja lootis, et juhtuks see, et ta ei peaks enam iialgi siia kõrtsi tagasi tulema.
