Kuidagi ükskord, tahaks sinna tagasi

Miskit luule vormis peab jätkuma.

Jah sõna peab juba seda reedab,

kui kõik need typod ei jää blogisse.

Miski ikka on see, mis tõmbab tagasi,

aga kuhu siis minna?

Pole GPS seadet, mis seda märki jätkaks,

mine üksi.

Aga kuidas?

No mine, eks siis näeb, nojah,

vabalt.

Aga on mustrid mis kõike seda takistavad,

ja siis aegajalt laksatab.

Tuleb tagasi,

helenedav arvuti ekraan ja

punased jooned.

Mine, mine, mine,

mis siis, et juba kodus.

LuuleLoome, luule - luule.

Meeldib ei meeldi, vahet ei ole,
kõik on teada, see on ju kole?

Pilt võib jääda, pilt võib olla,
kõigile meeldib, või ei meeldi.

Kontakti on otse ja saada,
kui Sind ei ole, siis ei meeldi.


--------------------------------------

Te nüüd edasi rühkige,
ma jään maha.

Te edasi rühkige,
ärge vaadake taha.

Te kaugele lähete,
kes tuleb, see jääb.

Te edasi rühkige,
-
ma jään maha.

--------------------------------------

Teeks, teeks ainult endale
ja oleks igav.

Teeks, teeks ainult teistele
ja oleks igav.

Tehke, tehke kõigile
ehk kõigele.

Kas siis on igav?

---------------------------------------

Kõik päästan valla,

päästan uksed, aknad, põranda, lae ja seinad.

Lasen lahti - lasen lahti - hirmu, kimbatuse, akna.

Avan - avan südame, taeva - ja maa.

Kõik,
kõik päästan valla.

Mis edasi saab - ei tea.


Ei tea.

---------------------------------------

Lõngad, uksed, aknad, raamid, kaugele, lähedale
eemale, sinna, tänna, täna, homme, eile, rongiga,
bussiga, daamiga, daamita - ka tassiga.

Loon, nii ja loon naa,
meil pole, teil on,

kõik sõnad, ühte ritta,
nii vähe - nii palju.

Kõike soovin, ma soovin.

Nii palju on teada, on teada.

On teada.

O n

T e a d a.

Punkt.

Ma ei solva kedagi, ausalt.

Lihtsalt tähelepanekud.

Väike vastus erinevatele artiklitele.

Siin on minu arvamus erinevatest artiklitest, mis käsitlevad praeguses Eestis praegust noort ning ka seda missugust tulevikku me endale loome.

Artiklid millest ma räägin on siin:

http://www.epl.ee/news/arvamus/katrina-helstein-mina-klienditeenindaja.d?id=65557392

http://www.epl.ee/news/arvamus/vastukaja-mina-ja-mu-sobrad-mitte-klienditeenindajad.d?id=65563816

Facebooki ühes kommentaariumis andsin ma sellise vastuse:

Minul ei tekkinud, sest selline mõtteviis on äärmiselt silmakirjalik või arvate et inimese väärtus ei olegi muud kui palk millega saab maksta üüri ja natukene süüa osta? Või arvate et me kõik peaks minema kuhugi mingiks juhiks? Kes teid siis teenidama hakkab mehed? Kust te süüa ostate selle kõrge palga eest?

Suurem ja laiem küsimus siin on inimese väärtustamises, täpselt sama mida see klienditeenindaja kirjutas, inimest ja tema tööd praegu ei väärtustata, need kes reaalselt meile pakuvad teenuseid mille kaudu me saame kuskil kõrge palgaga töötada.

Minu tutvusringkonnas on olnud alati hea naljatamine, et kui muud teha ei viitsi ja ei taha siis mine poliitikuks, laku perset natukene ja oledki kõva mees valmis ning ei pea ka igapäevaselt muretsema mingit pseudo-probleemidega, ala kuidas süüa saada, aga enamus kõrgepalgaliselt väärtustatud tööd on minu väärtushinnangute vastu.

Võib-olla kui klijenditeenindaja oleks ka vääriliselt hinnatud palganumbri näol, siis ei viriseks iga teine eestlane, kui halvasti müüja temaga täna käitus.

Ja eriti kurvaks teeb mind see, kuidas suured Eestlased räägivad Eesti kultuuri püsimisest, aga haritud ning õpetatud haritlasel, ei ole selle Eesti kultuuri püsima jätmisega mitte muffigi peale hakata kui ehk siis minna Soome koristajaks.

Tahan rõhutada, et ma taotlen selle arvamusega inimese ja tema töö väärtustamise tõusu ja kasvu, aga mitte arutlust sellel teemal kas ja missugune töö on mõttetu.

Samuti juhiks tähelepanu asjaolule, et on päris palju eestlasi (võib-olla isegi iga teine) kes virisevad, et ta müüja oli tema vastu täitsa ebaviisakas täna, joppantooonia kui ma peaks päevast päeva mõtlema sellele kuidas ma järgmise kuu üüri ära maksan, siis ma ei viitsiks ka sulle naeratada.

Näpud sügelevad.

Viimasest postitusest on aasta möödas ja näpud hakkasid jälle sügelema, aga nagu ikka tekib see igivana teadmatus, et mida kirja panna? Miks kirja panna? Kelle jaoks kirja panna?

Aga samas on see kirjutamine ikkagi väga huvitav tegevus, lihtsalt panen oma mõtted kirja ja hiljem loen neid ja avastan, et oli ikka mõnus mõte, väga mõnus mõte.

Viimastel päevadel on tekkinud idee kirjutada raamat, algselt tekkis idee kirjutada lasteraamat ja alustasin juba kohe pealkirjaga, "Maailm on tagurpidi".

Proovisin täna natukene miskit kirja panna ja avastasin, et sellest tuleks ikka üsna perversne lasteraamat.

Nimelt oli esimene lause selline:

"Head aega" ütlesime kui kohtusime [lahkusime] ning meie vaheline vaenulikkus oligi loomata.

Raamatu idee oli kirja panna maailm tagurpidi ja ma mõtlen, kõik, kõik, kõik asjad on tagurpidi ehk siis kui eelnev lause tõlkida kontseptsiooni "Maailm on õigetpidi", siis näeks see välja selline:

"Tere" ütlesime kui kohtusime ning meie vaheline sõprus oligi loodud.

Lähemalt nüüd jälgides, peaksin ma esimese lauses ka kohtumise asemel panema sõna lahkusime, sest tegelikult on maailm tagurpidi ja siis kui me lahkume siis me kohtume ja siis kui me kohtume siis lahkume.

Ja mida rohkem ma neid kahte lauset omavahel võrdlen, sest loogilisem see idee mulle tundub, võib-olla siit miskit ikkagi areneb ja võib-olla on keegi juba midagi sellist teostanud.

Vahel igasugu kummalisi asju tuleb mõttesse.

Näiteks mõtlesin siia postitada midagi.

Võiks ju miskeid uudiseid ka rääkida?
Viimasest postitusest on mingi omajagu aega möödas.
Isaks sain - võib ühe näitena ära märkida.

Üldiselt paneb mõtlema, kuidas peas olevaid mõtteid, teooriaid ja analüüsi ja asju võimalikult mugavalt ja kiiresti paberile saaks.
Üldjuhul on ikka selline seis, et kui midagi kirjutama hakata, siis ei tule enam seda sama tunnet või asja, mis peas oli.
Samas praegu, kui juba asjaga algust on tehtud, on meeldiv olla. Võiks ju jätkata ja jätkata.

Mul on huvitav komme, iga teatud perioodi jooksul käia blogis läbi oma kõik postitused ja uurida missugune ma olen. Ma arvan, et selle aja jooksul mis on möödunud minu viimasest postitusest olen ma seda teinud umbes 2-3 korda. Ja täitsa huvitavaid asju leiab, mõni lausa selline mida peaks häbenema.
Aga ma ei häbene, miks ma peaks ennast häbenema?

Vahel lihtsalt on selline tunne, et kaotad ennast ära ja
siis jälle leiad,
mul on praegu selline tunne, juba pikemat aega.

Kõik pidi mingiks arenguks kuhugi kunagi vajalik olema, nii räägitakse.
Ja tegelikult ongi, peab ainult endasse süübima ja mõtlema, mõtlema, mõtlema.
Vahel võib tunnetada ka, aga tunnetega on see, et mina sinna sõna taha ei saa.
Tunded on sellised mitmedimensionaalsed moodustised, mis läbivad mind ja kuidas ma saangi seda sõnadega kirjeldada?
Oled sa rõõmus? Kurb?

Tunne "rõõmus" - eufooria? armastus?
Tunne "kurb" - väsimus? rusutus?

Tunnet peab ikka ise kogema.

Aga tule, tule tunneta mu tunnet?
Vat see on juba midagi teistsugust.
Aga kuidas ma tean, et ma just sinu tunnet tunnen?
Usalda.
Ja sa tunnedki.

Lihtsalt,
vahel igasugu kummalisi asju tuleb mõttesse.

Statoil Annelinnas.

Astun uksest sisse, kuulen säravat tere.
Tunnen, et midagi on valesti, ees mind miski tüüp kohmitseb oma kotiga, naeratan müüjale ja ei tunne ennast ebamugavalt, sest kiiret mul ei ole ja aega ka ei ole.
Jälle on midagi valesti.

Olen ikka omas mullis, nina vastu maad, selg küürus ja kapuuts peas.

Siim: "Tere, pakk tumesinist Nexti palun"
Müüja: "Nexti meil ei ole kahjuks, midagi muud?"
Siim: "Hmm, kuldset Red&White palun"
Mul ikka pilk maas ja tuju hea, egas ma välja võin näha ju selline imelik ja tusane, aga tegelt ma pole. Tunnen midagi jälle valesti, müüja ikka naeratab oma säravat naeru.
Midagi nagu laksatas pähe mulle.
Müüja: "Kontrollime dokumendi ka ikka ära"
Ulatan dokumendi ja naeratan.
Müüja: "Äitähh Siim, soovite tikku või välgumihklit?"
Siim: "Ei pole vaja" Pilk ikka maha suunatud ja selg küürus.
Müüja: "Tänan, meeldivat õhtu jätku"
Siim: [Juba peaaegu minemas] "Mhmh..." Ja siis lahvatas lagipähe
Siim: "Tänan meeldiva teeninduse eest ja kena õhtu jätku teilegi"

Aga millal Sina teenindajat viimati tänasid?

Või ongi teenindamine iseenesest mõistetav tegevus?

Mina tulin tanklast ära naerdes, selg sirgus ja olin õnnelik, et jälle uusi teadmisi omandasin.