Statoil Annelinnas.

Astun uksest sisse, kuulen säravat tere.
Tunnen, et midagi on valesti, ees mind miski tüüp kohmitseb oma kotiga, naeratan müüjale ja ei tunne ennast ebamugavalt, sest kiiret mul ei ole ja aega ka ei ole.
Jälle on midagi valesti.

Olen ikka omas mullis, nina vastu maad, selg küürus ja kapuuts peas.

Siim: "Tere, pakk tumesinist Nexti palun"
Müüja: "Nexti meil ei ole kahjuks, midagi muud?"
Siim: "Hmm, kuldset Red&White palun"
Mul ikka pilk maas ja tuju hea, egas ma välja võin näha ju selline imelik ja tusane, aga tegelt ma pole. Tunnen midagi jälle valesti, müüja ikka naeratab oma säravat naeru.
Midagi nagu laksatas pähe mulle.
Müüja: "Kontrollime dokumendi ka ikka ära"
Ulatan dokumendi ja naeratan.
Müüja: "Äitähh Siim, soovite tikku või välgumihklit?"
Siim: "Ei pole vaja" Pilk ikka maha suunatud ja selg küürus.
Müüja: "Tänan, meeldivat õhtu jätku"
Siim: [Juba peaaegu minemas] "Mhmh..." Ja siis lahvatas lagipähe
Siim: "Tänan meeldiva teeninduse eest ja kena õhtu jätku teilegi"

Aga millal Sina teenindajat viimati tänasid?

Või ongi teenindamine iseenesest mõistetav tegevus?

Mina tulin tanklast ära naerdes, selg sirgus ja olin õnnelik, et jälle uusi teadmisi omandasin.