Kuula Vaata Märka !

Ei me ette tea,
mis elu meil tuua võib.
Kuid ometi see mis peab,
tuleb kindlalt kõik!


„Tere tulemast meie armsasse elamisse, kodu paika, meie enda hubasesse korterisse!“
Ma ei oskanud midagi esialgu öelda, asutusin edasi, koridor tundus kuidagi kitsas, aga eks hubasus ja kõik muu selline ongi suhteline, arutlesin endamisi, peas ikka see sama naeratav ja lahke nägu. Minule meeldib ikkagi avar koridor, kus külaliste kingad ei ole kuhjatud üksteise peale ja see ei riku valgeid jalatseid, mis ilmselgelt antud olukorras oli siiski üleliialdatud, vaevalt, et tal siin nii palju külalisi käib.

„Olen ... “ hakkasin lausuma, olles enda järel ilusasti ukse sulgenud. „Jah jah, olge nüüd rahulik“ „Võtke jalatsid jalatsid jalast ja astuge palun edasi, mul valmis just tee ja moosisaiadki valmis tehtud, tulge edasi, toas räägime täpsemalt.“
No mida kuradit! Mis see nüüd siis on. Astusin tasasel sammul edasi, elutuba oli juba märksa huvitavam. Väljas oli pime juba, kuigi kell oli alles pool 6, ning tuba täitis ühtlane oranzikas valgus, tavalises ahjus prõksusid põlevad puud, mis andsid sellele valgusele omamoodi võlu. Kõikjal olid elus lilled, tähendab, mitte kõikjal, vaid ainult nii see mulle tundus, need oli kunstiliselt paigutatud ja lisasid toale omamoodi hõngu. Sain koridori kitsikusest aru, ega siia ei maksagi tuua palju inimesi, rikub ära selle võluva aura. Mõtlesin oma edasise strateegia peale, kuna selliseid kliente pole mul varem olnud, hea küll, võtsin vabavoliliselt istet.

Ta ilmus uuesti samast uksest kust ma just sisse olin astunud. „Ah, väga tore, ei pidanudki teile istet pakkuma“ Ta valas mulle tee tassi ning ulatas suhkru, lisasin teele paar lusikat suhkrut ja segasin selle. Silmanurgast nägin, kuidas ta oli ilmselt seda sama teinud, sest ka tema tass saatis lambaid karjamaale. Otsustasin, et nüüd on kõige parem hetk ning alustasin (otsustasin kasutada natukene teistsugust strateegiat):
„Teil on siin nii ilus ja puhas. Kuidas teile ...“ ja jäin pooleli taaskord.
„Ka minu kadunud mees, rahu tema põrmule, tegi selle kohta pidevalt märkusi, et küll ma ikka oskan kõik toad ilusaks ja puhtaks muuta. Teate meil oli mitmeid elukohti ja me olime kõikjal rahul.“ Ta rüüpas teed ja pakkus mulle moosi saia „Palun, maasikamoosiga, röstitud sai, teate, juttude järgi söövad inglased moosisaia röstitult ja joovad teed mitmeid kordi päevas. Eriti hull olevat asi olnud sõjaajal, kui nooblid perenaised ei oskanudki muud süüa valmistada, sest teadagi olid kõik madalama seisuse teenijad rindel ning hoolitsesid meeste haavade eest. Ajapikku muidugi saadi hakkama ka teistsuguste toitudega, aga sõjaalguses oli nad kõik moosipurgi näoga.“ Ta naeris ennast unustavalt.

Selge, alustan uuesti: „ Vabandage, aga kuidas teile meeldiks siin hoida seda puhtust väga kerge vaevaga?“ Sain lause lõpetatud! Karjusin hinges, ma olin saavutanud edu!
Esialgu ta vaatas mind, ta oli mõttes, kuid lausus siis. „Miks te arvate, et ma näen vaeva selle korteri koristamisega? See on ju nauding!“
„Jah, aga mõelge, kui te saaksite selle toa teha korda, palju kiiremini, teil jääb aega teiste asjade jaoks!“ Nüüd tundsin kuidas ma voolan tagasi oma tavapärasesse olukorda, hakkasin juba kotis sobrama, et teha demonstratsioon esinemine.