Nii ja naa, algus tehtud.

Lähen varsti Sidesse tagasi.

Viimasel ajal on mind igast asjad piinama hakanud,
näiteks see, et miks kuradi pärast ma nii kaugel sõjaväes pean käima nahhui türa küll.
ja siis see, et miks ma pean sõitma kogu aeg 240 km et koju saada
ja siis see, et jõuludeks kirjutasin ühe luuletuse ka:

Väljas särav valge lumi,
kaugel kaugel alles uni,
Jõuluvana kullapai,
anna kink ja kao,
tavai.

Autoriõigused ei ole kaitstud, teie lapsed ja teie ja teie lapselapsed ja sõbrad ja tuttavad ja nende tuttavad võivad vabalt seda kasutada, igalpool igal ajal igas kohas.

Kasvõi näiteks kallimale, kui saadad kaardid, annad talle väikese abi.
ja nii ikka edasi

Varsti peaks puhkust ka saama veits ja siis arvatavasti (oioioi kui mõnus) saan aastavahetuse patis passida ja lihtsalt lakke vahtida. (lihtsalt vahva)

sest ega meid ju ähvardab kogu aeg keegi ja persse ajateenijad ju peavad oma ajast kõik andma, et meie kallist riiki kaitsta.

tegelt ma vist ei tohiks kirjutada selliseid asju siia, aga ma natuke ikka... vahest harva ehk
ja üleüldse ei ole mõtet neid sõnu tõsiselt võtta, sest ma ei mõtlegi tõsiselt, midagi.... kunagi...
tegelt vahest mõtlen...

appi ma olen segaduses