Kurat sellega, mõtles ta ja istus lauas edasi. Kas tõesti ei osanud ta lahkuda lõpuks ja hiljem tagasi tulla või ehk piiluda eemalt, aga ei, ta ootas, aga mida? Tõesti mida, selle küsimuse oli ta isegi endale esitanud ja mitte korra, ega kaks vaid korduvalt, iga natukese aja tagant ta mõtles ja mõtles.
Jah, varem oli see puupüsti täis, kogu aeg oli ta tahtnud siia tulla, kord ei olnud vanust piisavalt, kord ei olnud laudu piisavalt, kus istuda ja oodata, oodata igavikku, mis iial ei saabu. Mart teadis hästi, tal ei olnud sihti, vaid oli ootus, mis kasvas ja kasvas tema sees. Nüüd juba mitmendaid aastaid järjest peale tööd siia jõudes ja endale 5 õlut korraga ette tellides, teadis ta juba, et ootus on ja jääb ja ta peab ootama, ehk tuleb see tema juurde ja hakkab ehk rääkimagi või kas see mida ta ootab on keegi või on miski? Ka seda Mart ei teadnud, ta teadis, et ta peab ootama ja jooma oma õlut.
Mart ei osanud isegi öelda miks ta kodus ei võinud oodata, ehk sellepärast, et kodus oli nii tühi, nii must, nii pime. Tema elu koosneski ainult tööl ja kõrtsis käimisest ja ta mitte ei tahtnud muud teha, sest ta teadis jällegi, et ootus ootab teda seal kõrtsis ja ootus ootab kuna Mart sinna läheb ja ootama hakkab.
Jälle mõeldes, Mart taipas, see on ehk siiski keegi keda ta ootab ja kui kord tema juurde sattus maheda häälne ning ilusate punaste huulte ja blondide juustega isik ja Marti kõnetas, tundis ta, et see ongi see, see ongi see mida ta oodanud oli, sest korraga kadus ootus tema seest ja ta tundis ennast hõljuvalt, aga see ootus, mis teda kõnetas saatis Mardi lihtsalt pikalt, et Mart tema rindu üksipäini oli jõllitanud, aga Mart ei hoolinud sellest, sest ta teadis, et ta ootab kedagi, ta teadis, et kunagi see ootus tuleb.
Mart tundis tüdimust, kõigest 45 aastat oli möödunud ja midagi ei juhtunud, ta ootas ikka veel, kuigi nüüd jõudis ta juba 10 õlu asemel 3 juua, jah rohkem ta ei jõudnud, sest oli ju see süda, mis kogu aeg jukerdas ning oli see rahakott, mis nii meeletult tühi oli, kuna pension oli ju väikene ja tööl ta enam käia ei jõudnud. Lõpuks ei osanud Mart enam midagi muud arvata, kui seda, et ta läks lihtsalt kõrtsi ja lootis, et juhtuks see, et ta ei peaks enam iialgi siia kõrtsi tagasi tulema.
Hommik. Nii tore tundub istuda, autosse, vurada töö poole, liikda, tunda rõõmu, olla inimene. Jälle pista võti samasse lukuauku, avada uks, istuda sisse, sättida peegleid ja auto – see suur võimas masin. Mitu korda võimsam kui inimene. See käivitada.
Auto mootori tööhääl on võimas, see põriseb. Hommikuti minu auto turtsub, siis ma tean, et tuleb klapp lahti teha ja hääl kohe stabiliseerub, siis see klapp peab olema avatud natuke aega ja auto peab koha peal käima. Tal hakkab hea ja ka minul on kohe soojem tunne.
Lükkan esimese käigu sisse, vabastan aeglaselt sidurit ja annan rohkem gaasi kui tavaliselt, sest mootor on veel külm ja ma ei taha teda välja suretada. Lasen pööretel tõusta kuskil 3000-ni ja lükkan teise käigu sisse, nii ma sõidan hoovist välja. Keeran suurele teele ja hakkan vurama linna poole, kell on 7:37 ja minuga koos vurab veel mustmiljon inimest, heh, nende koos mustmiljon sõpra – autot.
Minust mööduvad nii uued kui vanad autod, ma imetlen neid, aga mulle 90km/h sõita piisab, siis on auto bensiini kulu väike ja autol endal on ka hea tunne, sest nii ei saa politesi mulle trahvi teha ja lube ära võtta, see oleks katastroof, ma peaks auto üksi seisma jätma. Saaksin teda ainult poleerida ja pesta, õlivahetada ja tuunida ning koha peal käivitada, et ta mind ei unustaks. Õhuklappi avada, et tal oleks hea ja ka minul oleks soojem tunne.
Mm, metsade vahel on hea sõita, siin võib vahest isegi loomi kohata. Ausalt, kui autoga saaks kändude vahel sõita loodust kahjustamata, siis ma viibiks looduses palju, väga palju. Ma ei taha autole halba ja vahest viin ta metsa ja me koos istume ja naudime loodust, töötava mootoripõrina saatel, sest ma tunnen, kuidas auto mind tänab ja minuga räägib.
Hakkan linna poole jõudma ja et siin hakkama saada tuleb rohkem gaasi vajutada ja auto saab kurjaks, seda on tema häälest kuulda. Ma vabandan auto ees ja luban et täna poleerin eriti hoolikalt, sest samudi nag mulle, meeldib ka autole olla puhas, läikiv.
Minu ees sõidab palgi veoauto, kui mõnus, teen aknad lahti ja hingan sealt tulevaid heitgaase. Heitgaaside järgi saab nii mõndagi teada. Palgiveoautol oleks vaja rehvide rõhku kontrollida ning kütet ei saa ta hästi peale, oioi hoolimatu juht!
Oi tulebki minu töökoht, keeran hoolikalt sisse ja jälgin, et ei lõhuks ära rehve, ega sõidaks kellelegi sisse. Lahkun autost ja tänan teda, et ta jälle mind siia tööle tõi.
