Väike vastus erinevatele artiklitele.

Siin on minu arvamus erinevatest artiklitest, mis käsitlevad praeguses Eestis praegust noort ning ka seda missugust tulevikku me endale loome.

Artiklid millest ma räägin on siin:

http://www.epl.ee/news/arvamus/katrina-helstein-mina-klienditeenindaja.d?id=65557392

http://www.epl.ee/news/arvamus/vastukaja-mina-ja-mu-sobrad-mitte-klienditeenindajad.d?id=65563816

Facebooki ühes kommentaariumis andsin ma sellise vastuse:

Minul ei tekkinud, sest selline mõtteviis on äärmiselt silmakirjalik või arvate et inimese väärtus ei olegi muud kui palk millega saab maksta üüri ja natukene süüa osta? Või arvate et me kõik peaks minema kuhugi mingiks juhiks? Kes teid siis teenidama hakkab mehed? Kust te süüa ostate selle kõrge palga eest?

Suurem ja laiem küsimus siin on inimese väärtustamises, täpselt sama mida see klienditeenindaja kirjutas, inimest ja tema tööd praegu ei väärtustata, need kes reaalselt meile pakuvad teenuseid mille kaudu me saame kuskil kõrge palgaga töötada.

Minu tutvusringkonnas on olnud alati hea naljatamine, et kui muud teha ei viitsi ja ei taha siis mine poliitikuks, laku perset natukene ja oledki kõva mees valmis ning ei pea ka igapäevaselt muretsema mingit pseudo-probleemidega, ala kuidas süüa saada, aga enamus kõrgepalgaliselt väärtustatud tööd on minu väärtushinnangute vastu.

Võib-olla kui klijenditeenindaja oleks ka vääriliselt hinnatud palganumbri näol, siis ei viriseks iga teine eestlane, kui halvasti müüja temaga täna käitus.

Ja eriti kurvaks teeb mind see, kuidas suured Eestlased räägivad Eesti kultuuri püsimisest, aga haritud ning õpetatud haritlasel, ei ole selle Eesti kultuuri püsima jätmisega mitte muffigi peale hakata kui ehk siis minna Soome koristajaks.

Tahan rõhutada, et ma taotlen selle arvamusega inimese ja tema töö väärtustamise tõusu ja kasvu, aga mitte arutlust sellel teemal kas ja missugune töö on mõttetu.

Samuti juhiks tähelepanu asjaolule, et on päris palju eestlasi (võib-olla isegi iga teine) kes virisevad, et ta müüja oli tema vastu täitsa ebaviisakas täna, joppantooonia kui ma peaks päevast päeva mõtlema sellele kuidas ma järgmise kuu üüri ära maksan, siis ma ei viitsiks ka sulle naeratada.

Näpud sügelevad.

Viimasest postitusest on aasta möödas ja näpud hakkasid jälle sügelema, aga nagu ikka tekib see igivana teadmatus, et mida kirja panna? Miks kirja panna? Kelle jaoks kirja panna?

Aga samas on see kirjutamine ikkagi väga huvitav tegevus, lihtsalt panen oma mõtted kirja ja hiljem loen neid ja avastan, et oli ikka mõnus mõte, väga mõnus mõte.

Viimastel päevadel on tekkinud idee kirjutada raamat, algselt tekkis idee kirjutada lasteraamat ja alustasin juba kohe pealkirjaga, "Maailm on tagurpidi".

Proovisin täna natukene miskit kirja panna ja avastasin, et sellest tuleks ikka üsna perversne lasteraamat.

Nimelt oli esimene lause selline:

"Head aega" ütlesime kui kohtusime [lahkusime] ning meie vaheline vaenulikkus oligi loomata.

Raamatu idee oli kirja panna maailm tagurpidi ja ma mõtlen, kõik, kõik, kõik asjad on tagurpidi ehk siis kui eelnev lause tõlkida kontseptsiooni "Maailm on õigetpidi", siis näeks see välja selline:

"Tere" ütlesime kui kohtusime ning meie vaheline sõprus oligi loodud.

Lähemalt nüüd jälgides, peaksin ma esimese lauses ka kohtumise asemel panema sõna lahkusime, sest tegelikult on maailm tagurpidi ja siis kui me lahkume siis me kohtume ja siis kui me kohtume siis lahkume.

Ja mida rohkem ma neid kahte lauset omavahel võrdlen, sest loogilisem see idee mulle tundub, võib-olla siit miskit ikkagi areneb ja võib-olla on keegi juba midagi sellist teostanud.