Kirjutan vaikselt ja rahulikult.

Eelmine reede käisin sütelkõnnil, päris vahva oli.
See enese ettevalmistus ja keskendumine, et ei saa kõrvetada, õpetab nii mõndagi.
Samuti see hetk kui üle süte astud, oled endas kindel ja tunne on taevalik.
Hoolimata sellest, sain päris korralikult kõrvetada, võrreldes teistega :P
Õhtul oli tükk tegu, et magama jääda, tallad tulitasid korralikult, aga
hommikuks oli asi korras, peale selle, et mõned villid olid talla all, valu ei tundnud enam.
Mina olen rahul ja õnnelik, et seal ära käisin ning kui võimalust pakutakse, lähen veel.

Tahaksin veel kirjutada paarist tulevast aastast, nimelt mulle tundub, et paar tulevat aastat on kohandumis aastad, millegi jaoks ja puudub otstarve rabeleda, leida mingeid materjaalseid väärtusi, ka pikas perspektiivis. Selle asemel peaks võtma rahulikult ning tegelema enda ning oma vaimu-hinge poolega.
Aga kui teile meeldib rabeleda, siis laske käia. :)
Eks ta ole ikka iga inimese oma valik.

Millegi pärast tunnen, et üha raskem ja raskem on mul ennast inimestele väljendada.
Võib-olla ajan ma tõesti mingit nonsensi suust või sõrme otstest välja, aga nii mulle tundub, et asjad toimivad.

Päikest teile!