Sa istud oma toas, üksi, kõik on pime ja rahulik. Istud mugavas tugitoolis, silmad on kinni. Käes on tass kohvi võtad ühe lonksu, avad korraks silmad ja märkad, et elu on huvitav. Peast jooksevad mõtted läbi, tugitool on nii igav ja kuskilt kajavad mingid hääled, justkui oleks need su peas. Su tuba on täiesti uus ruum, suur raamatukogu mille keskel oled sina, su tugitooli kõrval on vanamoodne kohvi lauake, sa asetad kohvitassi sinna. Mõtted kui raamatud, lihtsalt jooksevad su peast läbi ja pakuvad sulle informatsiooni mille peale sa tulnudki ei oleks. Peas jookseb läbi üks mõte, teine mõte. Võtad laualt kohvi, paned selle suule ning klõmpsad ühe mõnusa suu täie ning avastad, kohvi on täiesti külmaks läinud. Avad silmad ja sulle meenub, mul ei ole ju lauda tugitooli kõrval, mu tuba ei ole raamatukogu. Vaatad kella, tunni osuti on kahe pügala võrra edasi liikunud.
Küsimus, mille peal seisis kohvitass, kui sina olid oma mõtetes?
On see võimalik?
Mis oleks sellise rände eelduseks?
Liis - Kohtumine mida kunagi ei juhtunud.
2 aastat tagasi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar